Muuseumi näitusesaalis näeme lisaks seinte äärde paigutatud suuri kappe ka keskkappe, mis on sageli eraldi paigutatud näitusesaali keskele.See, mis neil on ühist ehk näoga publiku poole, on eraldatud klaasiga.Kuid on ka näitusi, kus sageli on eksponeeritud õlimaalid ja skulptuurid, mida ei paigutatavitriinkarpi, kuid publiku ja eksponaatide vahelise kauguse kontrollimiseks kasutage turvanööre ja piirdeid.

On näha, et kaks meetodit kasutadesklaasist vitriinja piirdeaedade püstitamine on rajatud pärast moodsate muuseumide sündi ning nüüdseks on saanud muuseuminäituste traditsiooniks.Klaasvitriinide kasutamine eksponaatide isoleerimiseks näitusesaali üldisest keskkonnast võib ühelt poolt vältida publiku kokkupuudet eksponaatidega ja vältida kahjustuste ohtu;teisest küljest võib see luua näitusekappidesse väikese keskkonna, mis hoiab eksponaate püsiva temperatuuri ja niiskuse juures.See on eriti oluline orgaanilise aine ja metalli kultuurisäilmete jaoks.

Milline vitriinklaas on hea?

Hindamisel on kaks peamist indikaatorit: ekraan ja ohutus.

Kinnisvara eksponeerimine

Nagu me kõik teame, peab klaasi läbiv valgus muutuma.Nn väljapanek on eksponaatide läbi klaasi vaatamise ja eksponaatide otsevaatamise vaheline lähenemine.Samuti võib selle jagada kaheks indikaatoriks: valguse läbilaskvus ja peegeldus.

Vitriin suure valgusläbilaskvusega klaas kaotab läbi klaasi vähem valgust ja publik tunneb, et klaas on väga selge.Vitriin suure peegeldusvõimega klaas on valguse sisenemisel klaasi kergelt peegelduv ning publik näeb klaasilt peegeldunud figuuri, mõjutades visuaalset efekti.Kuigi ülivalge klaasi valguse läbilaskvus on kõrge, kuid peegeldusvõime pole ideaalne, on figuuri siiski lihtne moodustada.Praegu saavad mitmed kodumaised klaasitootjad toota vähese peegeldusega klaasi, mille peegeldusvõime on alla 1% ja visiidil pole põhimõtteliselt ühtegi figuuri, mis põhimõtteliselt lahendab peegelduvuse probleemi.

Turvalisus

Klaas onmuuseumi vitriinisoleerib eksponaadid keskkonnast, seega peab see olema kindel.Niinimetatud ohutus on omadus taluda jõudu läbi klaasi purunemata.Samuti võib selle jagada kaheks näitajaks: tugevus ja iseplahvatuse vältimine.

Varjatud oht muuseumi turvalisusele on see, et seal on pahatahtlikud röövlid, kes löövad otse näitusekappide klaasid puruks ja viivad eksponaate minema.Praegu kasutatakse valdavas enamuses muuseumides pärast kiiret kõrgele temperatuurile kuumutamist ja ühtlast jahutamist tavalisest klaasist valmistatud karastatud klaasi ning selle vastupidavus tugevatele löökidele ja paindumisele on võrreldes tavalise klaasiga oluliselt paranenud.praegu võib näitusekapi klaas olla põhimõtteliselt purunematu ja selle tugevus ei ole sama, mis varem.

Kuid karastatud klaasil on ettearvamatu iseseisev plahvatusoht, mille iseplahvatuskiirus on umbes 1 ‰ kuni 3 ‰.Kuigi see pole kõrge, on see muuseumile toonud omajagu kahju.

Peamised tegurid, mis mõjutavad karastatud klaasi iseplahvatust, on järgmised:

1. Mida suurem on karastuspinge, seda lihtsam on plahvatada.

2. Klaasi iseplahvatuse tõenäosus on võrdeline lisandiosakeste raadiuse suuruse kuupvõimsusega.

3. Mida lähemal on lisand klaasi neutraalsele kihile, seda lihtsam on see ise plahvatada.

4. Mida suurem on temperatuurimuutus (või klaasi ebaühtlane kuumenemine), seda kergem on see plahvatada.

5. Mida suurem on jõud klaasile, seda lihtsam on see ise plahvatada, seega on laeklaas suurem tõenäosus plahvatada kui kardina seina vertikaalne klaas.

6. Sama klaasi puhul, mida suurem on maht, seda suurem on iseplahvatuse tõenäosus.

Praegu on muuseumi strateegiaks kasutada liimi kahe kihi karastatud klaasi ühendamiseks, mida nimetatakse liimiga täidetud klaasiks, mis ei saa mitte ainult tõhusalt vähendada iseplahvatuse nähtust, vaid ka iseplahvatuse järgseid klaasikilde. seotud ja ei kahjusta eksponaate.

Eelnev on kvaliteetsete muuseumiklaasist vitriinkappide kasutuselevõtt.Kui soovite klaasist vitriinkappide kohta rohkem teada saada, võtke meiega julgelt ühendust.